Järjekordne tegus nädalavahetus

Reedel lõppes tööpäev natuke varem, sest õhtune Eesti kogukonna koosviibimine tahtis  natuke ettevalmistamist saada. Kindral kutsus kõiki enda juurde soolaleivale ning nö icebreaking'ule. Õhtu kujunes väga sõbralikult ning vabalt, lapsi oli palju ning neil jagus mängu hilise tunnini.

Laupäeval oli ilus ilm, konkreetseid plaane polnud, seega võtsime aega ning põrutasime Louvroili Achenisse ning jalutasime selle lihtsalt otsast otsani läbi  ning viisime ennast kurssi,  mida sealt üldse saab või mida tasub sinna ostma minna. Belgias ning Prantsusmaal on laupäevad suured shoppingu päevad. Ikka meeletute kärudega sõidetakse poodidest välja. Ning kuna Prantsusmaal on hinnatase ikka soodsam  kui Belgias, siis oli parklas iga teine auto Belgia numbriga. Ja ometi on meil kodust sinna Prantsusmaa poodi ainult 35 kilomeetrit. 35 kilomeetrit ning nt piimaliitri hinnavahe on 50 senti ning lõhe kilohinna vahe 15 eurot!!! Jubaainuüksi kala pärast tasub Prantsusmaale sõita.
Veetsime toidupoes vist oma 3 tundi :) Lapsed pidasid selle ikka väga vapralt vastu,  aga neil oli muidugi motivatsiooni ka :)

Õhtul koju jõudes olid kõhud nii tühjad, et pugisime ennast kurguni täis, mille peale tuli 7,5 km jalutusring teha. Poole maa peal juba mõtlesin, miks ma pidin nii palju sööma. Aga nagu öeldakse, "loll pea on jalgade nuhtlus".
Pühapäevaalustasime juba harjumuspäraselt pannkookide ja turul käiguga. Seekord sain hoopis teistsuguse elamuse osaliseks: teenindatakse seda, kellel on kiirem reageering või rohkem nahhaalsust. Olime leti ääres seisnud ilmselt oma 15 minutit juba ( sest pidevalt jõudis keegi meist ette hüüdma "mina olen järgmine") kui meie kõrvale tuli üks tädike, "trügis vahele" ning kui ma julgesin käes tõsta ja paluda ennast teenindada, vaatas ta mind väga kurjalt ja teatas, et "mina olin enne!!!" No hea küll, ole õnnelik siis. See oli tõesti esimene ebameeldiv kokkupuude kohalikuga. Lõpuks loobusin pooltest oma soovidest, otsisin  välja täpse raha, teatasin müüjale, mida ma soovin ning ulatasin talle täpse raha, valisin kauba kotti ja läksime ära. Kogu see pooleminutiline ost võttis kokkuvõttes aega 20-25 minutit. Siin on turul väga mugav, enamus asju on kogusega hinnatud: nt 3 lillkapsast on 2 eurot,  3 jääsalatit 2.50, punt porrulauku (5 tk) 1.50, kast tomateid (5kg) 2.50 jne.
Olime võtnud endale nõuks jõuda veel Seneffesse lillevaipa vaatama ning Ath'i rüütliteparaadile. Esimese asjana võtsime suuna Seneffe lossi poole. See on meilt 37 kilomeetrit.
                                    
Pakkisime tüdrukud ja vanaema peale ning läksime. Kuna ilm oli kehvake, siis oli meie sinna jõudes rahvast üsna vähe. Täiesti 15 minuti jooksul läks ilm 10 kraadi soojemaks ning ka rahvast hakkas märgatavalt juurde tulema. Õnneks saime meie oma uudistamise ringid enne ära teha.

Vaip oli tehtud begooniatest

Mõisa seinakellad. Mõni selline võiks omal kodus seinal olla küll :9

Mõisa varandus

Marmorist vann

Tualetist leidsime mõisaprouad ka :)

 

 

Olime oma ringiga juba sealmaal, et mõtlesime Ath'i edasi minna paraadi vaatama, kui kuulsime kuskilt eemalt lahedat muusikat. Läksime heli järgi ning nägime lossi keskväljaku poole tulemas tänavamuusikuid. Nende muusika oli nii kaasakiskuv ja äge :)

Muusikutel oli oma helipult kaasas :)

Saabumine lossiesisele väljakule

Kogu miljööst ei puudunud ka ajastutruud tegelased, kes suure tõenäosusega olidki palgatud õiget meeleolu looma

 

Lossi iluaed. Tagaajamislabürint ning kõrval on kurameerimise"boksid".

 

Huvitavad läbipaistvad kujud

Eem...kunstiteos või midagi...

Lõppkokkuvõttes oli lossis nii lahe ja h uvitav, et Ath'i ei jõudnudki. Päev oli märkamatult otsa saanud. Vanaema oli väsinud kuid õnnelik: "Aitäh lapsed...et teil ikka minuga kannatust jagub :)".
Koju jõudes keetsime veel hilja õhtuni letšod ka :) Oli tore nädalavahetus :)

Esimene koolipäev

 Täna oli Kennethil ja Greethel esimene koolipäev. Lapsed olid mõlemad ikka väga põnevil.

Kenneth sai oma tunniplaani  kätte ning kadus kooliavarustesse. Greethe tuli õpetajale isiklikult üle anda. Koolis on selline kord, et kohviku ees on algklassidele maha  joonistatud  sellised triibud: esimesi klasse on neli, teist samuti ja kolmandat ja neljandat ka. Hommikul toovad lapsevanemad oma võsukesed kooli, õpetajad ootavad lapsi, iga klassi õpetaja oma joonekese juures. Koguvad õpilased kokku ning siis minnakse kõik koos klassiruumi. Tunnid algavad 8.50. Meile harjumatult kestab üks tund 90 minutit, seda nii keskkoolis kui ka algkoolis. Kõigepealt on kaks tundi, siis on lõunapaus, mis kestab peaaegu tunni ning siis on veel kaks tundi. Koolipäev on läbi 15.15 umbes. Võrreldes Eesti süsteemiga, tundub koolipäev pikk. Aga see lähenemine on siin nii loov ja mänguline, et tundub, et see läheb kui lenneldes.

Klassiruumi sisenedes tuleb oma nimi kirja panna

Põhiline õppetöö käib põrandal vaibal kaksiratsi istudes

Klassiruumid on väga armsad, seinal on smartboard. Hommikusest 10 minutist klassiruumis viibimisest jäi mulje, et nad smartboardiga päris palju tööd teevadki.
Igatahes hommikul, kui Greethe klassi viisime, võttis meid vastu äärmiselt sõbralik ning abivalmis õpetaja, Ms Mia Dellavalle. Pidasime taergemaks talle igaks juhuks öelda, et  Greethe ei oska inglise keelt kohe üldse ning kirjatähti samuti mitte. Esimese asjana tuli kirjutada päevikusse "Today is Monday, 19th of August". Õnneks on Greethel eestlasest pinginaaber Marten, kes on siin elanud juba  2 aastat millest eelmise aasta veetis ta juba eelkoolis. Ehk siis täna Greethe sisuliselt terve päeva spikerdas :) Aga õpetaja loomulikult ei pahandanud, nii need asjad pididki käima :)
Esimese päeva kooliasjade saak oli Greethel tagasihoidlikum:

Kennul aga vähemalt 5 kilone kandam:

Ja ega siis esimene koolipäev ei möödunud tordita :) Tordi me, tõsi küll, tegime ja sõime juba reedel, kui oli tegelik esimene koolipäev, aga kus Kenneth ja Greethe ei saanud bürokraatlike sekelduste tõttu osaleda.

Pühapäevane traditsioon

Alustasime pühapäeva hommikut ahjusoojade croissantidega. Saime Saksamaalt mingid väga kipad potsikud, keerad purgi lahti, taigen hüppab vops välja, rebid tükid lahti, keerad kokku ning ahju. Igavesti mugavad.
Pärast hommikusööki läksime juba traditsiooniks kujunevale tururingile: kui vahetult enne turu sulgemist minna, saab väga hea hinnaga otse talunikult tomatit, kurki, kartulit jne. Üldine turu hing on hoopis midagi muud kui Eestis, kuigi eks Eesti turult leiab ka naeratavaid ja oma tooteid rõõmuga maitsta andvaid/tutvustavaid talumehi. Meie võtsime kuidagi automaatselt, võib-olla väikesest kohusetundest üle sellel  suvel tagasi tulnud eestlaste Kristi ja Leoni lemmiktaluniku  Marcelli. Ja tõesti, tore on minna ikka sama taluniku  juurde.
Turg on muidugi väga hea koht prantsuse keele harjutamiseks ka. Ega seal inglise keelt väga keegi ei räägi ning isegi natuke tore on pusida ning suhelda poolenisti viipekeeles :)

Turult suundusime keskväljakule: päike paistis, moosekandid mängisid, taamal mängisid kirikukellad lausa mingit meloodiat. Palju on muidugi renoveerimis ja üldse ehitustöid, aga Mons valmistub 2015 aastaks, mil ta on kultuuripealinn.

 Päev lõppes Belgia friikartulitega, millest ma tegelikult ootasin natuke rohkem. Jah, nad olid väga head, kui olime nad just ostnud, aga selleks ajaks kui koju jõudsime, olid nad juba natuke jahtunud ning külmast peast polnud nad enam üldse head. Aga värsketena on oma kuulsust igati väärt. Siit järeldus: järgmine kord sööme otse putka juures, ei hakka koju vedima.

Aga no ma ei saa üle ega ümber mozzarellast: see on siin nii odav ja niiiii hea. Seega põhimõtteliselt igal õhtul ilutseb meie laual selline ahvatlus:

MEIE ELU BELGIAS

Kui me 21.07.2013 Tallinnast Stockholmi laevale astusime, olime nutuklombist kurgus hoolimata ootusärevuses. Ees ootavad ju põnevad kolm aastat Belgias. Õhtul aknast kergelt vahutavat merd vaadates jäi Rajor korraks mõttesse ning ütles: "Kolm aastat tagasi ma poleks uskunud, et selle kõigega kaasa tulen!".
Rootsi reis läks enam-vähem ilusti. Meie Rajoriga olime eelmise päeva pulmast üsna väsinud, kuid sellegipoolest aja hommikune Ahvenamaa peatus meid oma suure kolinaga üles. Hommikul ootas meid aga pea 640 km Stockholmist Malmösse. Võtsime rahulikult, sest aega kahe laeva vahel oli pea 11 tundi. Tegime parasjagu peatuseid, saime kiirteel ummikus istuda, väljas aga temperatuur aina tõusis. Kui temperatuur oli tõusnud  +30 kraadini oli meie järgmises peatuspaigas, kuskil Huskvarna lähedal, väike järveke ning seda võimalust ei jätnud lapsed ometi kasutamata. Tegime seal samas ka väikese söögipausi.
Malmösse jõudsime juba  kell 6 õhtul, laev väljus kell 10. Proovisime küll linna minna avastama, aga kuna konkreetset sihtkohta ei osanud otsida ning teist korda sama ringi peal tagasi olles, otsustasime sadamasse laeva väljumist minna ootama.Laeva saime vist juba kell 9 - milline rõõm. Seda suurem oli rõõm, kui nägime, kui mugavad ja korralikud kajutid seal on. Tallink jääb kahjuks kõrge kaarega alla. Mind isegi ei häirinud  laevatäis rekkamehi.
Travemündest Monsi oli ligi 750 km. Siht oli silme ees, seega sõitsime ainult ühe peatusega. Kohale jõudes olime  vaevu jõudnud oma kompsud majja tuua, k ui jõudis ka mööbel. Seega "plaan" esimene öö madratsitel magada luhtus - igaüks magas oma voodis.

Igapäevane elu on siiani olnud rahulik: internetti ei olnud, käisime kirju lugemas baasis kohvikus; mööblit ei olnud, telekat vaatasime matkatoolidelt (ja hea, et meil need kaasas olid).

Poodides on toit siin natuke teistmoodi: võtab tõsiselt aega, et aru saada, mis on mis (kui just ei ole häid sõpru, kes sulle tutvustaks). Samas, Eestist Eesti palgaga tulnule on siin ikka natuke kallis: oleme juba  oma esimese tripi Saksamaale Aachenisse  toiduretkele teinud: ostsime põhiliselt liha ning piima ja nipet-näpet juurde. Võrdluseks, et kui Belgias maksab piima liiter 1.80 eurot, siis Saksamaalt saab selle 0,65 euroga, liha maksab Belgias alates 10 eurot kilo, Saksamaalt algas hind 3,55 eurot. Ühesõnaga sügavkülma saime täis ning nälga pole lähenevad kuu aega karta.