Pühapäevane traditsioon

Alustasime pühapäeva hommikut ahjusoojade croissantidega. Saime Saksamaalt mingid väga kipad potsikud, keerad purgi lahti, taigen hüppab vops välja, rebid tükid lahti, keerad kokku ning ahju. Igavesti mugavad.
Pärast hommikusööki läksime juba traditsiooniks kujunevale tururingile: kui vahetult enne turu sulgemist minna, saab väga hea hinnaga otse talunikult tomatit, kurki, kartulit jne. Üldine turu hing on hoopis midagi muud kui Eestis, kuigi eks Eesti turult leiab ka naeratavaid ja oma tooteid rõõmuga maitsta andvaid/tutvustavaid talumehi. Meie võtsime kuidagi automaatselt, võib-olla väikesest kohusetundest üle sellel  suvel tagasi tulnud eestlaste Kristi ja Leoni lemmiktaluniku  Marcelli. Ja tõesti, tore on minna ikka sama taluniku  juurde.
Turg on muidugi väga hea koht prantsuse keele harjutamiseks ka. Ega seal inglise keelt väga keegi ei räägi ning isegi natuke tore on pusida ning suhelda poolenisti viipekeeles :)

Turult suundusime keskväljakule: päike paistis, moosekandid mängisid, taamal mängisid kirikukellad lausa mingit meloodiat. Palju on muidugi renoveerimis ja üldse ehitustöid, aga Mons valmistub 2015 aastaks, mil ta on kultuuripealinn.

 Päev lõppes Belgia friikartulitega, millest ma tegelikult ootasin natuke rohkem. Jah, nad olid väga head, kui olime nad just ostnud, aga selleks ajaks kui koju jõudsime, olid nad juba natuke jahtunud ning külmast peast polnud nad enam üldse head. Aga värsketena on oma kuulsust igati väärt. Siit järeldus: järgmine kord sööme otse putka juures, ei hakka koju vedima.

Aga no ma ei saa üle ega ümber mozzarellast: see on siin nii odav ja niiiii hea. Seega põhimõtteliselt igal õhtul ilutseb meie laual selline ahvatlus: