Järjekordne tegus nädalavahetus

Reedel lõppes tööpäev natuke varem, sest õhtune Eesti kogukonna koosviibimine tahtis  natuke ettevalmistamist saada. Kindral kutsus kõiki enda juurde soolaleivale ning nö icebreaking'ule. Õhtu kujunes väga sõbralikult ning vabalt, lapsi oli palju ning neil jagus mängu hilise tunnini.

Laupäeval oli ilus ilm, konkreetseid plaane polnud, seega võtsime aega ning põrutasime Louvroili Achenisse ning jalutasime selle lihtsalt otsast otsani läbi  ning viisime ennast kurssi,  mida sealt üldse saab või mida tasub sinna ostma minna. Belgias ning Prantsusmaal on laupäevad suured shoppingu päevad. Ikka meeletute kärudega sõidetakse poodidest välja. Ning kuna Prantsusmaal on hinnatase ikka soodsam  kui Belgias, siis oli parklas iga teine auto Belgia numbriga. Ja ometi on meil kodust sinna Prantsusmaa poodi ainult 35 kilomeetrit. 35 kilomeetrit ning nt piimaliitri hinnavahe on 50 senti ning lõhe kilohinna vahe 15 eurot!!! Jubaainuüksi kala pärast tasub Prantsusmaale sõita.
Veetsime toidupoes vist oma 3 tundi :) Lapsed pidasid selle ikka väga vapralt vastu,  aga neil oli muidugi motivatsiooni ka :)

Õhtul koju jõudes olid kõhud nii tühjad, et pugisime ennast kurguni täis, mille peale tuli 7,5 km jalutusring teha. Poole maa peal juba mõtlesin, miks ma pidin nii palju sööma. Aga nagu öeldakse, "loll pea on jalgade nuhtlus".
Pühapäevaalustasime juba harjumuspäraselt pannkookide ja turul käiguga. Seekord sain hoopis teistsuguse elamuse osaliseks: teenindatakse seda, kellel on kiirem reageering või rohkem nahhaalsust. Olime leti ääres seisnud ilmselt oma 15 minutit juba ( sest pidevalt jõudis keegi meist ette hüüdma "mina olen järgmine") kui meie kõrvale tuli üks tädike, "trügis vahele" ning kui ma julgesin käes tõsta ja paluda ennast teenindada, vaatas ta mind väga kurjalt ja teatas, et "mina olin enne!!!" No hea küll, ole õnnelik siis. See oli tõesti esimene ebameeldiv kokkupuude kohalikuga. Lõpuks loobusin pooltest oma soovidest, otsisin  välja täpse raha, teatasin müüjale, mida ma soovin ning ulatasin talle täpse raha, valisin kauba kotti ja läksime ära. Kogu see pooleminutiline ost võttis kokkuvõttes aega 20-25 minutit. Siin on turul väga mugav, enamus asju on kogusega hinnatud: nt 3 lillkapsast on 2 eurot,  3 jääsalatit 2.50, punt porrulauku (5 tk) 1.50, kast tomateid (5kg) 2.50 jne.
Olime võtnud endale nõuks jõuda veel Seneffesse lillevaipa vaatama ning Ath'i rüütliteparaadile. Esimese asjana võtsime suuna Seneffe lossi poole. See on meilt 37 kilomeetrit.
                                    
Pakkisime tüdrukud ja vanaema peale ning läksime. Kuna ilm oli kehvake, siis oli meie sinna jõudes rahvast üsna vähe. Täiesti 15 minuti jooksul läks ilm 10 kraadi soojemaks ning ka rahvast hakkas märgatavalt juurde tulema. Õnneks saime meie oma uudistamise ringid enne ära teha.

Vaip oli tehtud begooniatest

Mõisa seinakellad. Mõni selline võiks omal kodus seinal olla küll :9

Mõisa varandus

Marmorist vann

Tualetist leidsime mõisaprouad ka :)

 

 

Olime oma ringiga juba sealmaal, et mõtlesime Ath'i edasi minna paraadi vaatama, kui kuulsime kuskilt eemalt lahedat muusikat. Läksime heli järgi ning nägime lossi keskväljaku poole tulemas tänavamuusikuid. Nende muusika oli nii kaasakiskuv ja äge :)

Muusikutel oli oma helipult kaasas :)

Saabumine lossiesisele väljakule

Kogu miljööst ei puudunud ka ajastutruud tegelased, kes suure tõenäosusega olidki palgatud õiget meeleolu looma

 

Lossi iluaed. Tagaajamislabürint ning kõrval on kurameerimise"boksid".

 

Huvitavad läbipaistvad kujud

Eem...kunstiteos või midagi...

Lõppkokkuvõttes oli lossis nii lahe ja h uvitav, et Ath'i ei jõudnudki. Päev oli märkamatult otsa saanud. Vanaema oli väsinud kuid õnnelik: "Aitäh lapsed...et teil ikka minuga kannatust jagub :)".
Koju jõudes keetsime veel hilja õhtuni letšod ka :) Oli tore nädalavahetus :)