Jazz ja ballett

Greethe ja Lisethe käivad alates uuest aastast kohalikus tantsutrennis, Greethe jazz tantsus ja Lisethe ballettis. Otsisime tükk aega kuhu lapsi trenni panna, sest Shapes toimunud Lisethe balletitrenn oli ikka nii palju mõtetu, et Lisethel kadus huvi.
Esimesed korrad oli muidugi natuke sekeldusi ka: esimesel proovipäeval öeldi, et me oleme tulnud valel kellaajal. Pärast pikka pusimist saime lõpuks nii kaugele, et proovitrenni saime nö vale vanuse lastega teha. Järgmisel nädalal paluti aga teisel kellaajal tulla.
Hoolimata sellest, et trenni lapsed on kòik kohalikud ja räägivad ainult prantsuse keelt, siis meeldis tüdrukutele trenn väga ning me otsustasime jälle minna. Treenerid on väga toredad noored tüdrukud, räägivad ka natuke inglise keelt, seega saab väga hästi hakkama.
Järgmisel nädalal läksime siis öeldud kellaajal, uksel ootas meid uus administraator, kes teatas, et me tulime valel kellaajal, et me oleks pidanudikka eelmisel kellaajal olema. Ei aidanud ei ussi ega püssirohi, tulime saba jalge ahel tulema. Õnneks alates kolmandast korrast toimib kõik ilusti.
Igal kevadel toimub tantsukoolil oma kevadetendus, aga kuna Greetheja Lisethe alustasid trenni poole aasta pealt, siis öeldi, et kuna nad ei saa eeskavasid ilmselt selgeks ja on teistest pool aastat maas, siis see aasta nad etendusele esinema ei pääse. Viinamarjad on hapud, ehk ònneks oleme me sellel ajal just Hispaanias. Täna aga helises mul telefon, helistajaks oli tantsukooli sekretär, kes on ühtlasi ka Greethe treeneri ema ning palus, et kas Greethe saaks ikka etendusel esineda. Üks tantsijatest ei pidavat saama esineda ning kuna Greethel on kõik nii ilusti selge ja ta on nii tubli, siis nad tahaks teda etendusele. Vabandasin siis ette ja taha ning rääkisin meie plaanidest mis ei kattu kahjuks tantsukooli omadega.  Ja tegelikult seda ma tahtsingi öelda :) Ma olin väga meeldivalt üllatunud selle telefonikòne peale, tänasin ilusti innustuse ja tunnustuse eest mille peale määriti veelgi mett mokale ja kiideti Greethet et ta on alati rõõmus, naeratab, väga hea rütmitajuga. Mul on heameel, et nad näitasid mulle belglaste toredat poolt ka :)

Reis Alpidesse

Plaan jõulud tavapärasest teisiti veeta tekkis kohe, kui saime teada,  et Belgiasse tuleme. Alguses küll plaanisime minna sooja, olime juba välja valinud ilusti Marbella, sõelale olid jäänud ka paar villat, kuid plaanid muutusid üsna viimasel minutil: kartsime, et auto ei vea nii pikka reisi välja, ilma autota aga ei taha hästi kuskile minna. Hea küll, mõeldud tehtud, lähme hoopis kuskile, kus on ikkagi lumi. Kennu tahtis  ka hirmsasti lauatada, tüdrukud igatsesid kelgutada. Ma enam ei mäletagi, kuidas ma jõudsin Saksamaa ja Rottach-Egernini, aga lõpp-kokkuvõttes võiks öelda, et väga toreda valiku tegin.

Alustasime neljapäeval sõitu Saksamaale Trieri poole. Hotell oli äärmiselt armas, kahe magamistoaga apartment, õhtul käisime kesklinnas jõuluturgu vaatamas. Saksamaal on need peaaegu et sama ilusad ja muinasjutulised kui Tallinna vanalinnas. Vanalinna minnes tegime muidugi oma reisi kõige ebameeldivama avastuse: olime fotoka koju unustanud. Mõned üksikud jäädvustused saime reisi jooksul telefonidega tehtud, aga no need on üsna kehvakesed.

Trieris on nagu kaks keskväljakut, mis on siis omavahel väikese tänavaga ühendatud, mõlemad väljakud olid täis pisikesi laadamajakesi ning lisaks oli  lastele paar karuselli. Ja rahvast oli väga palju ja rõhku ei pandud mitte ostlemisele vaid sotsiaalsele elule: suured massid sumisesid glögiputkade ja keerusaiade müügikohtade juures. Kahte väljakut ühendav tänav kihises rahvast nagu Tallinna  nn  Bermuda kolmnurk: kes jõi kohvi, kes glögi ning lihtsalt jutustati.

Mutritest, poltidest, seibidest ja metallplaatidest tehtud igasugused nipsasjakesed.

Shokolaadist tööriistad

Reedel sõitsime Trierist Ramsteini õhubaasi. Põhimõtteliselt ainult shoppama.  Baas oli ikka võimas, ei anna meie omaga siin väga võrreldagi.  Lennuväljal suured sõjaväe ning ka reisilennukid, iga teine auto"ameeriklane", toidukohas portsud XXL ning poes  ka pakendid ultrasuured.

Shopping tehtud, võtsime suuna Schwangau poole. Selle koha valisime sellepärast, et saaks minna vaatama maailmakuulsat Walt Disney multifilmi lossi.

Tegelikult on see loss ehitatud 1868 kuningas Ludwig II-le ning Walt Disney Pictures on oma logo loomisel sellest lihtsalt ainest saanud. Loss asus üsna kõrgel  mäe otsas ning autoga sinna minna ei tohtinud. Juba hommikul kella 9st voorisid turistide hordid 1,5km mäe otsa ronida. Õnneks olin ma nii palju tark või oli see lihtsalt pime juhus, et hotelli olin ma võtnud selle ühe ja ainsa, mis asus lossist u 10m madalamal mäenõlval ning 1,5km rännaku asemel pääsesime meie u 100m  kõnnakuga.

Vaade meie hotelli juurest lossile

Õhtul hotelli jõudes oli meil muidugi väike seiklus üldse majja sisse pääseda, sest hotellipersonal oli kohapeal ainult kella 6ni, meie jõudsime sinna aga kell 9 (Saksamaa kiirteeummikud). Kõigepealt oli tükk tegu, et sissepääs leida. Õnneks pidasid mingid tegelased hotelli tagaruumides pidu ning kergelt svipsis kodanik juhatas meid lõpuks õigesse kohta. Ukse juurest tuli helistada ning telefoni teel siis erinevate koodide ja paroolide sisetamisel saime oma võtmed kätte.
Kuna Neuschwansteini lossi seest pildistada ei tohtinud, siis otsisin m älupildi salvestamiseks mõned pildid netist:

Pärast lossikülastust laupäeva hommikul  võtsima suuna lõpuks oma lõpp-sihtkoha poole. Kuigi lumi oli igal pool juba maas siis kõikus õhutemperatuur +5 ja +7 vahel ning see ei olnud väga hea enne. Kuigi, lohutasime ennast, et kuna me varem pole käinud, äkki peabki nii olema. Jõudnud kohale ning ennast ilusti lahti pakkinud, läksime linnakesega tutvuma. Lihtne, armas, sümpaatne linnake. Ja kuna ma hotelli  valisin selle järgi, et seal oleks saun ja bassein, siis on raske arvata, kus me ülejäänud õhtu veetsime. Ja nii iga päev :)
Pühapäeva hommikul, kui asusime mägesid vallutama, tabas meid  aga järgmine mitte just kõige meeldivam uudis: lund on liiga vähe ning seetõttu on kelgurajad kinni. Kennule lauatamiseks oli üks teine mägi, kuhu  me ta siis  viisimegi.  Aga et reis täitsa asjatu ei oleks, läksime pisikeste kuutidega köisraudteega mäe otsa. Kaugelt on see mägi selline:

Üleval olid muidugi vaated võrratud, kõik oli ikka nii peopeal.

Põhikohast, kus oli nii panoraamrestoran kui ka puidust kabel, sai edasi minna  veel ühe teise tipu otsa,  aga sinna tuli minna jala. Ehk siis me põhimõtteliselt harrastasime mägironimist. Vahepeal oli ikka natuke hirmus küll, piirdeid ega midagi ju polnud ning lastel puudus vahepeal igasugune ohutunne. Aga me saime ronitud ning see oli tõesti seda väärt.

Samuti käisid sealt ülevalt alla hüppamas ka langevarjurid, või kuidas iganes seda nimetatakse. Ja kui ühel mehel läks jooks ja õhkutõusmine ilusti, siis järgmisel nii hästi ei läinud. Me juba kartsime, et midagi hullu on j uhtunud, aga õnneks on nad ikka nii palju kogenud, et kui tuul tuleb valelt poolt ja valet pidi, siis nad tõmbavad ennast kärmelt alla. Ja jeerum, millised niidid need ainult on, m illega nad lendavad....ja vari on ka äärmiselt õhukesest materjalist.

Esmaspäeval tundis Kennu ennast halvasti ning ei tahtnud üldse mäele minna. Meie ei tahtnud jonni jätta ning plaanisime kaugemaid mägesid ka läbi kammida, et ehk kuskil ikka saab kelgutada (no kelgumäed olid seal ikka mitu kilomeetrit pikad), aga ei vedanud meil ikkagi. Lõpuks otsustasime hoopis tüdrukutele suusad rentida ning proovida mäesuusatamist. Algus oli keeruline, nad ei seisnud suuskadel isegi püsti mitte. Aga oskused ja tasakaal tulid ruttu.

Teisipäevane kodutee, mis tõotas tulla raske ning pikk (ikkagi 8 tundi), möödus aga väga kiiresti. Ei  saanud arugi, kui kodus olime. Ilusaid jätkuvaid pühi!

Halloween

Halloween on siin ikka  nagu Eestis mardipäev ja kadripäev korda kümme.Või isegi rohkem. Käisime 20km eemal Ameerika õhuväebaasis pidustustel. Kogu baasi peale  oli vist terve kilomeetrine ring, kus olid tee ääres siis vabatahtlikud üles pannud oma punktid (ma ei oska seda paremini seletada) ning jagasid möödaminejatele kommi. No mõni oli ikka kohe tõeliselt õudne. Ja ega siis meiegi ei  saanud ilma grimmita kohale minna:

Aga no otseloomulikult jäime me alla Ameeriklastele ja mõnele teisele rahvusele, kes viitsis vaeva näha:

Õpetaja külastus

Täna käis meil koduvisiidil Greethe klassiõpetaja Ms Mia Dellavalle. Äärmiselt sümpaatne ning sõbralik õpetaja. Teistel õpetajatel siin sellist kommet ei ole, aga  Ms Dellavalle rääkis, et  Jaapanis pidi selline komme olema, et esimese klassi õpetaja külastab kõiki oma lapsi ka kodus, ning talle see traditsioon väga meeldib ning ona kasutusele võtnud. Loomulikult ta ei pressi ennast kellelegi vägisi koju, kes ikka ei taha, sinna ei lähe.
Greethe ja Lisethe näitasid õpetajale oma tubasid,  mängisid natuke ning värvisid raamatuid, pärast jõime kohvi, sõime kooki ning rääkisime lihtsalt juttu. Euroopa ning Ameerika koolisüsteemide erinevusest ning selle erinevuse headest ja veadest. Õpetaja rääkis, kuidas ta kadestab kõiki lapsi, kes SHAPE koolis käivad, sest ikka nii palju erinevaid inimesi, rahvuseid, keeli. Ja ega õhtul, mängides lauamängu "Tunne Euroopa riikide lippe" (aitäh naabripoistele kingi eest), tutvustaski Greethe meile, et üks klassiõde on tal Türgist, teine Bulgaariast, klassivend Ungarist jne.
Mis oli minu jaoks  muidugi üllatav, et mõlemad tüdrukud said üsna hästi õpetajast aru ning olid võimelised isegi natuke temaga rääkima, isegi Lisethe, kes on igapäevaselt inglisekeelses keskkonnas olnud ainult ühe kuu. Ma olen vaimustuses!

Lisethe

Alates novembri algusest käib Lisethe lasteaias. Varem käis ta tunnihoius mis on selline koduperenaiste shoppamas ja arsti juures käimise vaba aja tarvis. Aga lasteaed on nüüd ettevalmistus kindergardeniks mis on Ameerika süsteemis nagu eelkool. Rühm on strong beginners, seega loodetavasti oskab Lisethe kooli minnes juba ka natuke inglise keelt.
Ameerika värk on aga ikka tõesti nagu filmis: lapsed on terve päeva välisjalanõudes toas, klassiruumi ühes servas on tualetid, ilma usteta. Samas riiete vahetamise kommet neil ei ole (noh, et ei paljastaks liiga või ei riivaks kellegi tundeid). Lisethe on ainuke, kes paneb rühmas jalga vahetusjalanõud (sest terve päeva s aabastega...no vaesed jalad). Lõunal, pärast õueskäimist, on ka siin tavaks  puhata/magada, kuidas keegi. Magamiseks tõmmatakse maha aga lebomatid, igal ühel on omad magamisriided (padi, tekk, lina, katteid pestakse iga päev) ja loomulikult ronitakse teki alla päevariietes ning jalanõudega!!!!Minule see ajudesse ei mahu, aga no ilmselt kõik ei peagi.

Reedel oli esimest korda ka eht Ameerikalik vahejuhtum. Rajor läks Lisethele järgi, õpetaja oli tal vastas  mureliku näoga:"Meil juhtus väike insident!". Esimese hooga ehmus Rajor ära, et mis nüüd?! Kasvataja siis s elgitas, et üks laps oli võtnud pliaatsitopsi, seda liiga energiliselt vehkides aga pliaatsid laiali loopinud. Pliiatsid aga olid lennanud Lisethele vastu, osad ka vastu nägu. Midagi hullu ei olnud juhtunud, aga sellegipoolest paluti Rajoril allkirjastada paber, kus ta teatab, et on vahejuhtumist teadlik ning ei esita kaebust. Ma ei oskagi seda k uidagi kommenteerida.

Muidu läheb väga toredasti, õpetajad on väga rahul, kiidavad Lisethet, üritab sõnu palju j ärgi korrata. Lisaks on temas märgatud juba teatud korrastaja/organiseerija jooni, eriti suured lemmikud pidid olema putukad:

Me saime arvuti tagasi :)

Mitte et ma oleks laisk olnud, aga meil oli arvuti "iluravil". Nüüd peaks loodetavasti natuke aega jälle vastu pidama.

Ma o len ikka ja jälle mõelnud, et kirjutan jooksvad asjad üles, mis me teinud oleme või mingid emotsioonid, aga no läheb meelest ära :(

Oktoberfestil käisime. Mitte Saksamaal, aga siin SHAPEs. See aasta oli siin juba 44. kord. Oma  mastaabilt on ta ikka oluliselt väiksem kui päris Oktoberfestid, aga no melu pidi olema sama ning spetsiaalne oktoberfesti õlu ning bratwurst kapsaga oli ka kohale toodud. Eesti Õllesummeriga ei anna üritust võrreldagi: kui eestlane saab peo lõpuks alles hoo sisse siis oktoberfestil hakati laudadel tantsima ja kaasa laulma esimesest lõõtsatõmbest.
Pidu oli väga ilus ja tore ja lõbus ja oleks olnud sama ka järgmisel päeva...kui ei oleks olnud kurikavalaid oktoberfesti napse: pisike, 20g pudel, 20% alkoholi ja väga mõnusalt magus. Koputad pudelit vastu lauda joogi vahtu, lükkad korgi nina otsa, võtad hammastega pudeli kaelast kinni ja kummutad alla. Laudkonna peale läks pudelikesi umbes 30 või nii. Teadmiseks järgmiseks aastaks: BAD IDEA!
Kodutee oli äärmiselt pikk ning piinarikas ning seda oli ka järgmine päev. Järgmisel päeval Marju sünnipäeval olid pooled näod kudenud, osad polnud veel kainekski saanud ning osad olid juba uuel ringil.
Aga lõppkokkuvõttes oli siiski äge :)

Nädal pärast Oktoberfesti oli Rajori sünnipäev: rahulik vaikne istumine, lisaks meile oli veel Kalvi (minu töökaaslane) ning täiesti juhuslikult Brüsselis töötav Rajori kunagine klassivend Janek.
Eelmisel reedel aga oli meie pere jaoks senini suurim sündmus: soolaleiva pidu. Alustasime ettevalmistustega juba nädal varem, panime interneti abil kapsa hapnema (pakkusime külalistele "jõulukapsast"), tegime kasukat ning otsisime mööda poode taga keelt, et saaks keelesalatit teha. Pidu oli tore, külalised olid rahul,  lapsi oli kokku vähemalt 10 (ei jõudnudki kõiki kokku lugeda). Õhtu naelaks oli muidugi nali, k us väike Mathias muudkui räägib, et kass ja kass. Meie üritame kõik selgeks teha, et see on ju ikka koer, lihtsalt väga väike. Aga taha tuppa minnes avastasime, et naabrite kass oli kuidagi tuppa saanud ja mugavalt ennast meile sisse seadnud.

Laiskus

Blogi uuesti pidama hakates mõtlesin kohe, et huvitav, millal mul laiskus peale tuleb ja näe juba ongi tulnud. Sissekande tegemine tundub iga päev nii tüütu, sest tahaks ju ikka koos piltidega sissekandeid teha, aga need on vaja fotokast arvutisse tõmmata, siis picasasse panna ja seal õiget pidi keerata ning alles siis on nad blogi  jaoks valmis.

Ükskord ma tahtsin kirjutada belglastest. Või siis  sellest, et iga päevaga ma saan aina rohkem aru, et nad ei erine eestlastest üldse väga palju: ka siin on tusaseid ja morne inimesi ja teiste, rõõmsameelsete, abivalmite ning alati väga positiivsete inimeste kõrval paistavad  nad veel kohe eriti silma. Esimesel  kuul ei näinud ma siin ühtegi mittenaeratavat inimest. Ja sellegi poolest valdavalt on ikka viisakust ja  positiivsust: ükspuha, kas me oleme sportimas, kõnnime tänaval, inimesed tervitavad ja naeratavad.

Ja mul on tunne, et Belgias kõik suitsetavad, no absoluutselt. see on ikka meeletu. No hea küll, siseruumides nad suitsetada vist ei tohi, aga no mujal nad ennast tagasi ei hoia. Autodes, kus on  väikesed lapsed jne. Monster Trucki show'l kui käisime, inimesed tihedalt teineteise kõrval tribüünidel ja siis kolm prouakest, üks ilmselt ema ja teised tema tütred või minijad, mis sest, et väikesed lapsed süles, muudkui konitasid. See  oli minu jaoks ikka väga võõras.

14. septembril oli Kennul esimene mäng SHAPE FC koosseisus, läks hästi, võitsid 3:2. Laps tegi endale pärast mängu võidusööki: sushit.

Pärast seda on neil kaks võistlust olnud, ühe kaotasid ning teise võitsid.
15.septembril oli Greethel ja Lisethel esimest korda Eesti kooli tunnid, toimusid need Brüsselis. 1,5 tunni jooksul on kolm "tundi" meisterdamine, eesti keel ja kodulugu. Põhiliselt on ta suunatud järjepidevas lähetuses olevatele eesti lastele, et nad eesti keelt ei unustaks, aga seal on ka palju "meiesuguseid" 3-4 aastaks lähetujaid. Lisethe sai endale jälle uue peika, kes laulis talle armastuslaule ning lubas Lisethe omale naiseks võtta :) Kool toimub kord kuus, näis mis tuuled järgmine kord on :)

Reedel käisime vaatamas, millised näevad välja siinsed  veinipäevad ning soodusmüük. Ütleme nii, et see ületas kõik minu ootused: ikka  milliseid koguseid kohalikud  kokku ostavad. Nende kõrval esinesime meie ikka väga magedalt.
Laupäeval võtsime jälle suuna Brüsselisse: seekord oli tüdrukutel teatrietendusele minek.Eestist oli kohale tulnud Teatribuss ning etendati üks etendus koos meisterdamisega. Jällegi äärmiselt tore üritus. Ja Eesti kogukond on siin ikka üsna suur ning näiteks minu tööjuurest, ei SHAPEst ega HQst ei olnud peale meie kedagi.

Mina istusin samal ajal  Tii'ga välikohvikus, nautisime kohalikke õllesid ning jutustasime niisama. Tii oli suur elupäästja, tõi meile Eestist musta leiba, kilu ning lastele etno põlvikuid. Pühapäevane söök oli seega otsustatud :)

Lisaks peaaegu kodustatud oravale, keda mul  kahjuks tema väleduse tõttu pole veel õnnestunud pildile saada, on hakanud meid külastama ka üks kitsepere:

Varsti on lehmad hoovis, nagu Ristol? :P

Lisethel oli täna esimene lasteaia päev. Kuigi talle väga meeldis, siis oli ta olnud kurb, et nii kaua pidi seal olema (oli kokku 5 tundi). Kolmapäeval lubas muidugi uuesti minna. Aga kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et lapsel on palavik, 38,4 :(  Midagi muud ei ole, lihtsalt palavik,  söögiisu on isegi priima, keetsin talle õhtul veel tatraputrugi juurde. Võimalik, et esimese päeva pingest, pabinast ja sisemisest hirmust tõusis palavik. Aga uuesti lasteaeda minekust oli ta positiivselt meelestatud sellegipoolest.

Eelmisel nädalavahetusel oli suur, iga-aastane NATO liikmesriikide oma maad tutvustav SHAPE Fest. Enamus riike müüs oma rahvustoite ja -jooke või siis omal maal enim levinud toite. Eesti jagas telki Läti ja Leeduga ning me olime ainsad, kes pakkusid koduseid maitseid tasuta. Portsud ei olnud loomulikult suured, sellised parajad nagu degustatsioonidel, aga ikkagi. Pakkumises oli kohupiimakook, küüslauguleivad, põdra, hirve ja metssea  suitsuvorst ning õllepadrunid, lisaks Eesti komme, maisipulki ning küpsiseid. Jookidest olid Põltsamaa Kuldne, Põltsamaa Tõmmu, A Le Coq õlu, kali, Vana Tallinn ning  Viru Valge (80%). Viimane oli tõeliseks hitiks. Väga palju eelnevat diskussiooni tekitas ka minu välja pakutud kamavaht: kas pakkuda või mitte. Staazikatel välisteenistuses käijatel oli varasem kogemus, et välismaallastele kama ei meeldi. Ajasin sellegi poolest oma jonni ning tegin pakkumiseks kamavahtu: vahukoore, maasikajogurti ja kamaga, peale eestimaist pohlamoosi. Kogu üritus lõppes sellega, et poolest päevast läksin kamavahtu juurde tegema :) Lastele oli samuti festival tore, kohale oli toodud terve lõbustuspark :)

Maribeliga, kes on ka poolenisti eestlane, aga Monsi sattunud Inglismaalt :)

Pühapäeval käisime  Rajoriga ratastega ümbrust avastamas. Tahtsime üles leida kohalikke jalgrattaradu, aga sattusime hoopis mingile krossirajale, mis läks üle kändude ja kivide ning lisaks kõigele sõitsime seda vastupidises suunas ehk mäest üles. Kartsin, et ei liigu esmaspäeval üldse, aga hirm oli asjatu.

Esmaspäeva õhtul pidime kõik krambid saama kui kell pool 9 oli politsei ukse taga. Nemad inglise keelt ei oska, mina prantsuse keelt ka nii palju mitte. Suure pusimise peale saime aga räägitud, et nad tulid kontrollima, kas vanaema ikka elab siin, vastavalt meie avaldusele kohalikus omavalitsuses.Aga nalja kui palju :) Kolmapäeval käisime ka kohalikus mutualites, kus on vanaema samuti vaja arvele võtta ning jälle, keeleoskus oli mõlemal napp. Õnneks oli meil seekord oidu võtta appi google translate :D

Teisipäeviti ja neljapäeviti on  nüüdsest meil Rajoriga prantsuse keele tunnid. Mina olen oma õpetajaga väga rahul, ei ole üleliigset  nämmutamist, pannakse kohe maksimaalselt rääkima.

Sellest nädalast on Kennu kohaliku SHAPE jalgpalliklubi U17 liige. Homme on juba esimene võistlus. Lisethega on samuti järgmine nädal esimene  kohtumine lasteaias, et ta saaks kasvõi paar korda nädalas käia mängimas  ning õpiks natukenegi keelt. Kuna see on aga Ameerika lasteaed, siis tuleb vaktsineerimised teha ka vastavalt nagu Ameerikas: vaene laps sai korraga 3 süsti ning kaks on veel vaja, m illest üks on tuulerõugete  vaktsiin. Katsun perearsti kätte saada, et ta annaks tõendi,  et Lisethe on seda juba põdenud, et siis ehk ei pea vaktsiini tegema.

Tänane nali:
Greethe:" Mida mu silmad peavad uskuma? Nii puhas loodus?! Emme vaata, künkal on lehmad...puhas loodus!"