Reis Alpidesse

Plaan jõulud tavapärasest teisiti veeta tekkis kohe, kui saime teada,  et Belgiasse tuleme. Alguses küll plaanisime minna sooja, olime juba välja valinud ilusti Marbella, sõelale olid jäänud ka paar villat, kuid plaanid muutusid üsna viimasel minutil: kartsime, et auto ei vea nii pikka reisi välja, ilma autota aga ei taha hästi kuskile minna. Hea küll, mõeldud tehtud, lähme hoopis kuskile, kus on ikkagi lumi. Kennu tahtis  ka hirmsasti lauatada, tüdrukud igatsesid kelgutada. Ma enam ei mäletagi, kuidas ma jõudsin Saksamaa ja Rottach-Egernini, aga lõpp-kokkuvõttes võiks öelda, et väga toreda valiku tegin.

Alustasime neljapäeval sõitu Saksamaale Trieri poole. Hotell oli äärmiselt armas, kahe magamistoaga apartment, õhtul käisime kesklinnas jõuluturgu vaatamas. Saksamaal on need peaaegu et sama ilusad ja muinasjutulised kui Tallinna vanalinnas. Vanalinna minnes tegime muidugi oma reisi kõige ebameeldivama avastuse: olime fotoka koju unustanud. Mõned üksikud jäädvustused saime reisi jooksul telefonidega tehtud, aga no need on üsna kehvakesed.

Trieris on nagu kaks keskväljakut, mis on siis omavahel väikese tänavaga ühendatud, mõlemad väljakud olid täis pisikesi laadamajakesi ning lisaks oli  lastele paar karuselli. Ja rahvast oli väga palju ja rõhku ei pandud mitte ostlemisele vaid sotsiaalsele elule: suured massid sumisesid glögiputkade ja keerusaiade müügikohtade juures. Kahte väljakut ühendav tänav kihises rahvast nagu Tallinna  nn  Bermuda kolmnurk: kes jõi kohvi, kes glögi ning lihtsalt jutustati.

Mutritest, poltidest, seibidest ja metallplaatidest tehtud igasugused nipsasjakesed.

Shokolaadist tööriistad

Reedel sõitsime Trierist Ramsteini õhubaasi. Põhimõtteliselt ainult shoppama.  Baas oli ikka võimas, ei anna meie omaga siin väga võrreldagi.  Lennuväljal suured sõjaväe ning ka reisilennukid, iga teine auto"ameeriklane", toidukohas portsud XXL ning poes  ka pakendid ultrasuured.

Shopping tehtud, võtsime suuna Schwangau poole. Selle koha valisime sellepärast, et saaks minna vaatama maailmakuulsat Walt Disney multifilmi lossi.

Tegelikult on see loss ehitatud 1868 kuningas Ludwig II-le ning Walt Disney Pictures on oma logo loomisel sellest lihtsalt ainest saanud. Loss asus üsna kõrgel  mäe otsas ning autoga sinna minna ei tohtinud. Juba hommikul kella 9st voorisid turistide hordid 1,5km mäe otsa ronida. Õnneks olin ma nii palju tark või oli see lihtsalt pime juhus, et hotelli olin ma võtnud selle ühe ja ainsa, mis asus lossist u 10m madalamal mäenõlval ning 1,5km rännaku asemel pääsesime meie u 100m  kõnnakuga.

Vaade meie hotelli juurest lossile

Õhtul hotelli jõudes oli meil muidugi väike seiklus üldse majja sisse pääseda, sest hotellipersonal oli kohapeal ainult kella 6ni, meie jõudsime sinna aga kell 9 (Saksamaa kiirteeummikud). Kõigepealt oli tükk tegu, et sissepääs leida. Õnneks pidasid mingid tegelased hotelli tagaruumides pidu ning kergelt svipsis kodanik juhatas meid lõpuks õigesse kohta. Ukse juurest tuli helistada ning telefoni teel siis erinevate koodide ja paroolide sisetamisel saime oma võtmed kätte.
Kuna Neuschwansteini lossi seest pildistada ei tohtinud, siis otsisin m älupildi salvestamiseks mõned pildid netist:

Pärast lossikülastust laupäeva hommikul  võtsima suuna lõpuks oma lõpp-sihtkoha poole. Kuigi lumi oli igal pool juba maas siis kõikus õhutemperatuur +5 ja +7 vahel ning see ei olnud väga hea enne. Kuigi, lohutasime ennast, et kuna me varem pole käinud, äkki peabki nii olema. Jõudnud kohale ning ennast ilusti lahti pakkinud, läksime linnakesega tutvuma. Lihtne, armas, sümpaatne linnake. Ja kuna ma hotelli  valisin selle järgi, et seal oleks saun ja bassein, siis on raske arvata, kus me ülejäänud õhtu veetsime. Ja nii iga päev :)
Pühapäeva hommikul, kui asusime mägesid vallutama, tabas meid  aga järgmine mitte just kõige meeldivam uudis: lund on liiga vähe ning seetõttu on kelgurajad kinni. Kennule lauatamiseks oli üks teine mägi, kuhu  me ta siis  viisimegi.  Aga et reis täitsa asjatu ei oleks, läksime pisikeste kuutidega köisraudteega mäe otsa. Kaugelt on see mägi selline:

Üleval olid muidugi vaated võrratud, kõik oli ikka nii peopeal.

Põhikohast, kus oli nii panoraamrestoran kui ka puidust kabel, sai edasi minna  veel ühe teise tipu otsa,  aga sinna tuli minna jala. Ehk siis me põhimõtteliselt harrastasime mägironimist. Vahepeal oli ikka natuke hirmus küll, piirdeid ega midagi ju polnud ning lastel puudus vahepeal igasugune ohutunne. Aga me saime ronitud ning see oli tõesti seda väärt.

Samuti käisid sealt ülevalt alla hüppamas ka langevarjurid, või kuidas iganes seda nimetatakse. Ja kui ühel mehel läks jooks ja õhkutõusmine ilusti, siis järgmisel nii hästi ei läinud. Me juba kartsime, et midagi hullu on j uhtunud, aga õnneks on nad ikka nii palju kogenud, et kui tuul tuleb valelt poolt ja valet pidi, siis nad tõmbavad ennast kärmelt alla. Ja jeerum, millised niidid need ainult on, m illega nad lendavad....ja vari on ka äärmiselt õhukesest materjalist.

Esmaspäeval tundis Kennu ennast halvasti ning ei tahtnud üldse mäele minna. Meie ei tahtnud jonni jätta ning plaanisime kaugemaid mägesid ka läbi kammida, et ehk kuskil ikka saab kelgutada (no kelgumäed olid seal ikka mitu kilomeetrit pikad), aga ei vedanud meil ikkagi. Lõpuks otsustasime hoopis tüdrukutele suusad rentida ning proovida mäesuusatamist. Algus oli keeruline, nad ei seisnud suuskadel isegi püsti mitte. Aga oskused ja tasakaal tulid ruttu.

Teisipäevane kodutee, mis tõotas tulla raske ning pikk (ikkagi 8 tundi), möödus aga väga kiiresti. Ei  saanud arugi, kui kodus olime. Ilusaid jätkuvaid pühi!