Laiskus

Blogi uuesti pidama hakates mõtlesin kohe, et huvitav, millal mul laiskus peale tuleb ja näe juba ongi tulnud. Sissekande tegemine tundub iga päev nii tüütu, sest tahaks ju ikka koos piltidega sissekandeid teha, aga need on vaja fotokast arvutisse tõmmata, siis picasasse panna ja seal õiget pidi keerata ning alles siis on nad blogi  jaoks valmis.

Ükskord ma tahtsin kirjutada belglastest. Või siis  sellest, et iga päevaga ma saan aina rohkem aru, et nad ei erine eestlastest üldse väga palju: ka siin on tusaseid ja morne inimesi ja teiste, rõõmsameelsete, abivalmite ning alati väga positiivsete inimeste kõrval paistavad  nad veel kohe eriti silma. Esimesel  kuul ei näinud ma siin ühtegi mittenaeratavat inimest. Ja sellegi poolest valdavalt on ikka viisakust ja  positiivsust: ükspuha, kas me oleme sportimas, kõnnime tänaval, inimesed tervitavad ja naeratavad.

Ja mul on tunne, et Belgias kõik suitsetavad, no absoluutselt. see on ikka meeletu. No hea küll, siseruumides nad suitsetada vist ei tohi, aga no mujal nad ennast tagasi ei hoia. Autodes, kus on  väikesed lapsed jne. Monster Trucki show'l kui käisime, inimesed tihedalt teineteise kõrval tribüünidel ja siis kolm prouakest, üks ilmselt ema ja teised tema tütred või minijad, mis sest, et väikesed lapsed süles, muudkui konitasid. See  oli minu jaoks ikka väga võõras.

14. septembril oli Kennul esimene mäng SHAPE FC koosseisus, läks hästi, võitsid 3:2. Laps tegi endale pärast mängu võidusööki: sushit.

Pärast seda on neil kaks võistlust olnud, ühe kaotasid ning teise võitsid.
15.septembril oli Greethel ja Lisethel esimest korda Eesti kooli tunnid, toimusid need Brüsselis. 1,5 tunni jooksul on kolm "tundi" meisterdamine, eesti keel ja kodulugu. Põhiliselt on ta suunatud järjepidevas lähetuses olevatele eesti lastele, et nad eesti keelt ei unustaks, aga seal on ka palju "meiesuguseid" 3-4 aastaks lähetujaid. Lisethe sai endale jälle uue peika, kes laulis talle armastuslaule ning lubas Lisethe omale naiseks võtta :) Kool toimub kord kuus, näis mis tuuled järgmine kord on :)

Reedel käisime vaatamas, millised näevad välja siinsed  veinipäevad ning soodusmüük. Ütleme nii, et see ületas kõik minu ootused: ikka  milliseid koguseid kohalikud  kokku ostavad. Nende kõrval esinesime meie ikka väga magedalt.
Laupäeval võtsime jälle suuna Brüsselisse: seekord oli tüdrukutel teatrietendusele minek.Eestist oli kohale tulnud Teatribuss ning etendati üks etendus koos meisterdamisega. Jällegi äärmiselt tore üritus. Ja Eesti kogukond on siin ikka üsna suur ning näiteks minu tööjuurest, ei SHAPEst ega HQst ei olnud peale meie kedagi.

Mina istusin samal ajal  Tii'ga välikohvikus, nautisime kohalikke õllesid ning jutustasime niisama. Tii oli suur elupäästja, tõi meile Eestist musta leiba, kilu ning lastele etno põlvikuid. Pühapäevane söök oli seega otsustatud :)

Lisaks peaaegu kodustatud oravale, keda mul  kahjuks tema väleduse tõttu pole veel õnnestunud pildile saada, on hakanud meid külastama ka üks kitsepere:

Varsti on lehmad hoovis, nagu Ristol? :P

Lisethel oli täna esimene lasteaia päev. Kuigi talle väga meeldis, siis oli ta olnud kurb, et nii kaua pidi seal olema (oli kokku 5 tundi). Kolmapäeval lubas muidugi uuesti minna. Aga kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et lapsel on palavik, 38,4 :(  Midagi muud ei ole, lihtsalt palavik,  söögiisu on isegi priima, keetsin talle õhtul veel tatraputrugi juurde. Võimalik, et esimese päeva pingest, pabinast ja sisemisest hirmust tõusis palavik. Aga uuesti lasteaeda minekust oli ta positiivselt meelestatud sellegipoolest.

Eelmisel nädalavahetusel oli suur, iga-aastane NATO liikmesriikide oma maad tutvustav SHAPE Fest. Enamus riike müüs oma rahvustoite ja -jooke või siis omal maal enim levinud toite. Eesti jagas telki Läti ja Leeduga ning me olime ainsad, kes pakkusid koduseid maitseid tasuta. Portsud ei olnud loomulikult suured, sellised parajad nagu degustatsioonidel, aga ikkagi. Pakkumises oli kohupiimakook, küüslauguleivad, põdra, hirve ja metssea  suitsuvorst ning õllepadrunid, lisaks Eesti komme, maisipulki ning küpsiseid. Jookidest olid Põltsamaa Kuldne, Põltsamaa Tõmmu, A Le Coq õlu, kali, Vana Tallinn ning  Viru Valge (80%). Viimane oli tõeliseks hitiks. Väga palju eelnevat diskussiooni tekitas ka minu välja pakutud kamavaht: kas pakkuda või mitte. Staazikatel välisteenistuses käijatel oli varasem kogemus, et välismaallastele kama ei meeldi. Ajasin sellegi poolest oma jonni ning tegin pakkumiseks kamavahtu: vahukoore, maasikajogurti ja kamaga, peale eestimaist pohlamoosi. Kogu üritus lõppes sellega, et poolest päevast läksin kamavahtu juurde tegema :) Lastele oli samuti festival tore, kohale oli toodud terve lõbustuspark :)

Maribeliga, kes on ka poolenisti eestlane, aga Monsi sattunud Inglismaalt :)

Pühapäeval käisime  Rajoriga ratastega ümbrust avastamas. Tahtsime üles leida kohalikke jalgrattaradu, aga sattusime hoopis mingile krossirajale, mis läks üle kändude ja kivide ning lisaks kõigele sõitsime seda vastupidises suunas ehk mäest üles. Kartsin, et ei liigu esmaspäeval üldse, aga hirm oli asjatu.

Esmaspäeva õhtul pidime kõik krambid saama kui kell pool 9 oli politsei ukse taga. Nemad inglise keelt ei oska, mina prantsuse keelt ka nii palju mitte. Suure pusimise peale saime aga räägitud, et nad tulid kontrollima, kas vanaema ikka elab siin, vastavalt meie avaldusele kohalikus omavalitsuses.Aga nalja kui palju :) Kolmapäeval käisime ka kohalikus mutualites, kus on vanaema samuti vaja arvele võtta ning jälle, keeleoskus oli mõlemal napp. Õnneks oli meil seekord oidu võtta appi google translate :D

Teisipäeviti ja neljapäeviti on  nüüdsest meil Rajoriga prantsuse keele tunnid. Mina olen oma õpetajaga väga rahul, ei ole üleliigset  nämmutamist, pannakse kohe maksimaalselt rääkima.

Sellest nädalast on Kennu kohaliku SHAPE jalgpalliklubi U17 liige. Homme on juba esimene võistlus. Lisethega on samuti järgmine nädal esimene  kohtumine lasteaias, et ta saaks kasvõi paar korda nädalas käia mängimas  ning õpiks natukenegi keelt. Kuna see on aga Ameerika lasteaed, siis tuleb vaktsineerimised teha ka vastavalt nagu Ameerikas: vaene laps sai korraga 3 süsti ning kaks on veel vaja, m illest üks on tuulerõugete  vaktsiin. Katsun perearsti kätte saada, et ta annaks tõendi,  et Lisethe on seda juba põdenud, et siis ehk ei pea vaktsiini tegema.

Tänane nali:
Greethe:" Mida mu silmad peavad uskuma? Nii puhas loodus?! Emme vaata, künkal on lehmad...puhas loodus!"

Isegi magamiseks pole aega

Kuu aega asjaajamist, nädal aega ootamist ning lõpuks on meil käes Belgia auto numbrid. Auto on meil nüüdsest "belglane", esimesena. Tundub, et siin peab iga asi raskelt tulema. Vähe sellest, et ootasime  numbreid nagu kullakoormat, tuli nende kinnitamiseks läbida ka veel kadalipp: Eesti mõõdus numbriplaadi alused on suuremad kui siinsed numbriplaadid, need tuleb kruvidega külge lasta.Meil aga tagumine numbrilaua plaat üldse ainult keskelt kahe kruviga. Lisakruve meil loomulikult ei ole :) Tagumine number, mis on tegelikult oluline, "ametlik ja arvel" (mingi presstempliga) on meil seega ausõna peal küljes. Olukorrast kirjutades tundub see kõik nii tühine, et milleks selle peale üldse trükimusta kulutada, aga siin bürokraatiapesas olles on see ikka tõeline saavutus :)

Teisipäeval käisime kohalikus omavalitsuses uurimas, kuidas saaks vanaema ametlikult paberid vormistada jne. Kohaliku omavalitsuse hoone oli tõeliselt vägev väikeloss, väga uhke. Meie jaoks vajalikku ametnikku aga polnud, ta oli puhkusel. Ja ega siin riigis sellist Eestile omast asendamise süsteemi ei ole. Paluti täna tagasi tulla. Läksimegi. And thats where the fun starts :) Täna saime ühed paberid allkirjastatud (et vanaema ei peaks rohkem kohale  minema, kaks korrust mõisatreppe on talle natuke liig), nüüd tuleb oodata, millal kommuuni politseinik tuleb koju kontrollima, kas ta ikka päriselt ka elab antud aadressile.  Ning seda külastust ootame järgneva kolme kuu jooksul :) Lisaks on vaja esitada ametnikule veel terve posu lisadokumente. Õnneks need asjad ei sega, et saaks vanaema mutualites(kohalik nn tervishoiuteenuse kindlustuse  pakkuja).

Reede oli tavaline Prantsusmaal poes käigu päev :) Vahepeal tegime ka väikese fotosessiooni :)

Greethe nõudis, et tema tahab monumendiga pilti :)

Laupäeval võtsime plaani minna Lille'sse Euroopa suurimale flea marketile. Kennu ei tahtnud kaasa tulla, tüdrukutele tuli sõbranna külla ning vanaema jaoks oli see ilmselgelt liiga suur tükk ampsata. Reklaamide kohaselt  külastab turgu iga aasta kuni 2 miljonit külastajat üle Euroopa, müügilette on umbes 100km!!!
Linna jõudes nägime juba esimest ette hoiatatud takistust: parkimine!!!! Kuhu kurat me pargime? Vahepeal oli juba tunne, et veedamegi enamuse planeeritud ajast parkimiskoha otsimiseks.
Linn oli tõesti nagu üks suur turg, segamini oli nii vanakraam kui ka uus kaup, asjalikke asju kui ka  tõelist pahna. Ma ikka imestan, kuidas inimesed üldse julgevad sellise p*saga laadale tulla. Kui aga tahta oma kodu sisustada vanas prantsuse mõisa- või villastiilis, siis sellega pole absoluutselt probleemi. Küll aga leidsin mõned toredad pärlid:

Telekas selle algusaastatest

Beebi vankrid

Juustufarmi juustud

No minu jaoks need küll isuäratavad juustud ei olnud. Väljanägemist nagu polegi

Pühapäeva hommikusel tururingil oli fotokas kaasas, tegin paar pilti lilleturust.

Pärastlõunaks tahtsime minna väljareklaamitud Monster Truck Show'le. Kiirustasime Soigniesse ning hakkasime otsima, kus siis show toimub, sest peale lihtsalt reklaamsiltide ju mingit lisainfot kuskil ei olnud. Lõpuks läksime nn lõhna peale: vaatasime kus on suurem rahvaste kogunemine. Showalaks oli mugandatud Lidli tagahoov :) Pealtvaatajate tribüünid olid põhimõtteliselt raja ääres, ilma turvapiirdeta. Ainsaks turvavarustuseks olid kaks tulekustutit. Esimesed tund aega oli aga hoopis vanade bemmide drifti ning trikkide show'd. See oli ka muidugi vägev, kõik toimus ju nii meie lähedal, et vahepeal oli lausa hirm, et mis juhtub, kui käest läheb. Vaatasin, ega kuskile põgeneda või  hüpata ka ei oleks olnud. Õnneks läks kõik hästi ja midagi ei juhtunud.

Pärast pisikest vaheaega pandi krokodillidega tööle Monster Truckid, toodi furgooniga kohale romud ning tehti paar agressiivsemat hüpet ja tagaajamist üle nende.

Kõige põnevam oli loomulikult  Monsterite peal ronimine ning vähem pop polnud Monsteritega pildistamine. Ja ega siis tüdrukud kehvemad saanud olla.

Õhtu viimaseks adrenaliinilaksuks oli aga märkamatult tuppa pressinud kaheksa jalgne isend.  Kennu ehmatas sedasi, et hüppas maast lahti.